Nonii, meie kukele pühendatud tuur mööda Eestimaad on sedapuhku lõppenud. Kogesime tornikukkedega kirikute lahkust meile uksi avamast ja lubamast meil anda omalt poolt muusikalist külakosti.
Tore oli vaadata kahe tornikukega tõtt ja näha ligidalt tema uut kuldset kuube. Nimelt Viljandi Pauluse kiriku kukk on veel lühikest aega maa peal (lendab torni 16 juulil kell 11.00). Kose kiriku kukk uhkeldab ka oma uue kuuega kuni 21. augustini, mil lehvitab tiibu. Kogesime kirikute ilu ja valu. Nägime kui paljud kirikud on saanud rahastatud ja renoveeritud. Aga paljud alles ootavad oma järge. Tänu meie helimehe Alo Jaanivalla osavusele timmida välja parim heli erinevate kirikute erinevatest akustikatest võib selle külje pealt küll rahul olla. Eriti sümpaatne oli heli Noarootsi kirikus, kus oli võrratu akustika. Täname õpetajaid, kes söandasid meid lasta oma valdustesse, sest paljud imestasid – Kukerpillid ja kirik, kuidas need kokku sobivad? Aga meid ühendab ju kukk! Kukk ja Kukerpillid kuuluvad ühte. Ja meie usume kuke vägevusse ja ustavusse.
Kontsertidel ärgitasime inimesi avastama meie kukega kirikuid  (neid on ligi 40) ja neid külastama. Olime isegi ju avastamisretkel ja võimalusel jätkame uute kontsertide sarjaga.
Täname eelkõige meie tuurijuhti Peep Veedlat, kes ornitoloogina andis just hiljaaegu välja oma raamatu rahvuslindudest ja nende sümbolitest. Tänu temale oli tuur eriliselt edukas.
Kokkuvõttes oli see tuur asjalik, kogemusterohke ja andis värsket tuult meie tiibadesse.

Tänud sulle, Kukk!